Mööbli ajalugu Eestis gooti ajastust barokini
Gooti ajastu (13. sajandi keskpaigast alates)
Gooti ajajärgu interjööri ja mööbli ajalugu on Eestiski seotud eelkõige sakraalse arhitektuuriga. Elamute mööbli kohta on teada väga vähe, arvatavasti ei olnudki ruumides kuigi palju asju. Väärikaimad säilinud näited on raesaali värvimata tammepuust pingid. Neil on kujutatud vaprusele viitavat Simsonit ja lõvi ning reetlikkuse eest hoiatavat Tristani ja Isolde lugu. Hiljem on leenid ühendatud pika nikerdatud seljatoega – sellel on kaunis gooti ažuurne maasvärkornament ning Kristust, Maarjat ja apostleid kujutavad medaljonid.
Tallinna elamutest on leitud mõned riiulid ja kapid, arvatavasti olid elutubade kaarjatesse seinaorvadesse paigutatud voodid. Niiske ja külma kliima tõttu olid tõenäoliselt vooditel kangasbaldahiinid, mis hoidsid sooja. On säilinud ka raesaali dokumendikapp, mitu seinakappi, millel kauni sepisdekooriga uksed.
Renessanss ja manerism (16. sajandi algus)
Mööblit on samuti alles väga vähe. Niguliste kirikus olid raehärrade rikkalikult nikerdatud pingid ning tagasihoidlikumad meeste- ja naistepingid, mis aga hävisid 1944. aasta märtsipommitamises. Pingid kujutasid endast n-ö mobilia parlante´t ehk kõnelevat mööblit. Dekoor näitas tellijate jumalakartlikkust ja manitses selleks ka teisi.
Ilmalikku mööblit on 16. sajandist ja 17. sajandi algusest alles veelgi vähem, kuid arvatavasti tegid seda samad meistrid ja töökojad, kes töötasid kiriku jaoks. Tallinna nikerdajad ja tislerid olid siia tulnud enamasti Põhja-Saksa linnadest. Nende meistritöödeks olid kirjutuspult, valgest puust laegas ning intarsiatehnikas* ja figuuridega lauamäng. Mööblit ka imporditi.
*Intarsia – panustehnika, mille korral puusse lõigatud süvendid täidetakse mitmevärviliste puutükikestega, nii et moodustub ornament või piltkujutis.
Barokk
Tallinlased kasutasid baldahiinvoodeid, peale selle oli kodudes veel üks või mitu tavalist magamisaset – kas magamispinki või kokkupandavat voodit. Istemööblist olid kasutusel nii toolid kui leentoolid. Toolide polstrimaterjalina oli tollal väga hinnas kuldnahk. Kuldnahk kujutas endast nahka, millele oli pressitud muster, mis oli maalitud polükroomseks. Samuti olid polstrimaterjalina kasutusel damast, samet, siksakmustriga ripskangas ja tavaline juteriie.
Laudadest olid kasutusel hiigelsuured, nii kandilise kui ka ovaalse plaadiga lauad. Neil olid balusterjalad. Kõige sagedamini kasutuses olev mööbliese oli kirst, neid võis ühes kodus leiduda isegi kuni paarkümmend. Omaniku jõukuse näitajaks oli diele-kapp. See oli hiigelkõrge võimsatel palljalgadel esinduslik riidekapp, mis paiknes enamasti diele’s ehk eeskojas, kus näiteks kaupmeheisand oma kundesid, partnereid ja külalisigi vastu võttis.
järgmine lehekülg
Gooti ajajärgu interjööri ja mööbli ajalugu on Eestiski seotud eelkõige sakraalse arhitektuuriga. Elamute mööbli kohta on teada väga vähe, arvatavasti ei olnudki ruumides kuigi palju asju. Väärikaimad säilinud näited on raesaali värvimata tammepuust pingid. Neil on kujutatud vaprusele viitavat Simsonit ja lõvi ning reetlikkuse eest hoiatavat Tristani ja Isolde lugu. Hiljem on leenid ühendatud pika nikerdatud seljatoega – sellel on kaunis gooti ažuurne maasvärkornament ning Kristust, Maarjat ja apostleid kujutavad medaljonid.
Tallinna elamutest on leitud mõned riiulid ja kapid, arvatavasti olid elutubade kaarjatesse seinaorvadesse paigutatud voodid. Niiske ja külma kliima tõttu olid tõenäoliselt vooditel kangasbaldahiinid, mis hoidsid sooja. On säilinud ka raesaali dokumendikapp, mitu seinakappi, millel kauni sepisdekooriga uksed.
Renessanss ja manerism (16. sajandi algus)
Mööblit on samuti alles väga vähe. Niguliste kirikus olid raehärrade rikkalikult nikerdatud pingid ning tagasihoidlikumad meeste- ja naistepingid, mis aga hävisid 1944. aasta märtsipommitamises. Pingid kujutasid endast n-ö mobilia parlante´t ehk kõnelevat mööblit. Dekoor näitas tellijate jumalakartlikkust ja manitses selleks ka teisi.
Ilmalikku mööblit on 16. sajandist ja 17. sajandi algusest alles veelgi vähem, kuid arvatavasti tegid seda samad meistrid ja töökojad, kes töötasid kiriku jaoks. Tallinna nikerdajad ja tislerid olid siia tulnud enamasti Põhja-Saksa linnadest. Nende meistritöödeks olid kirjutuspult, valgest puust laegas ning intarsiatehnikas* ja figuuridega lauamäng. Mööblit ka imporditi.
*Intarsia – panustehnika, mille korral puusse lõigatud süvendid täidetakse mitmevärviliste puutükikestega, nii et moodustub ornament või piltkujutis.
Barokk
Tallinlased kasutasid baldahiinvoodeid, peale selle oli kodudes veel üks või mitu tavalist magamisaset – kas magamispinki või kokkupandavat voodit. Istemööblist olid kasutusel nii toolid kui leentoolid. Toolide polstrimaterjalina oli tollal väga hinnas kuldnahk. Kuldnahk kujutas endast nahka, millele oli pressitud muster, mis oli maalitud polükroomseks. Samuti olid polstrimaterjalina kasutusel damast, samet, siksakmustriga ripskangas ja tavaline juteriie.
Laudadest olid kasutusel hiigelsuured, nii kandilise kui ka ovaalse plaadiga lauad. Neil olid balusterjalad. Kõige sagedamini kasutuses olev mööbliese oli kirst, neid võis ühes kodus leiduda isegi kuni paarkümmend. Omaniku jõukuse näitajaks oli diele-kapp. See oli hiigelkõrge võimsatel palljalgadel esinduslik riidekapp, mis paiknes enamasti diele’s ehk eeskojas, kus näiteks kaupmeheisand oma kundesid, partnereid ja külalisigi vastu võttis.
järgmine lehekülg