Lutheri tehas - innovatsioon ja populaarsus
1877 - 1940 Tallinnas tegutsenud Lutheri vabriku eeskujulik tootearendusprogramm ja rahvusvaheline haare - tõhus müügikontor Londonis, suhted kaasaegse moodsa disaini eliidiga, innovaatilised puidutehnoloogiad - tegid vabrikust maailmanimega kuulsuse.
Seni soola, puitu, lina ja muud lihtkaupa eksportinud firma tabas ära, et puitu töödeldes on kasumid suuremad. Lutheri perefirma vanem poeg Christian saadeti spetsiaalselt Ameerikasse puidutehnoloogiat õppima, tagasi tulles ostis ta masinad ja rajas Tallinnas mööblitootmise. Christian tõi Ameerikast ühe painutatud vineerist põhjaga tooli mudeli, samasuguseid hakkas Luther juba massiliselt tootma. Tooli lihtsustati, asuti tegema oma kujundust. Välismaale hakati eksportima vineerist toolipõhjasid - neid ostsid tollased suured mööblitootjad nagu Thoner. Ameerika vineeritehnoloogia oli väga primitiivne, Luther täiustas seda muuhulgas veekindla liimi leiutamisega, tänu sellele patendile sai neist ka maailmaäri.
See oli Skandinaavia ja Baltimaade kõige suurem mööblivabrik. Näiteks üht klapptooli tehti 1922. aastal 3000 tükki päevas. Tehast rajades kutsusid Lutherid ise seda toolivabrikuks, tool oli ka tehase kõige massilisem artikkel. Ent Ameerika eeskujul tuli ka büroomööbel, pärast Esimest maailmasõda tegeldi aga hoolsalt uue Eesti programmiga - kuidas uude ühiskonda sisse sulanduda ja pakkuda võimalikult laia tootenimestikku, umbes nagu tänapäeval Ikea.
Lutheri majas töötanud disainereist olid kuulsamad ja andekamad Wolf ja Hans Irschick. Tollal oli tavaks saata noori Euroopasse stažeerima, Hans käis arvatavalt koguni Le Corbusier´juures teadmisi omandamas. Lutheri firmal oli Londonis oma esindusfirma Venesta, millest kasvas välja ka Inglise tuntud moodne sisustusfirma Isokon.
Suure tõenäosusega võib öelda, et iga eestlane on oma elus kokku puutunud mingi esemega Lutheri vabrikust - see on traditsiooniline eesti kodu mööbel.
Lisalugemist Lutheri mööblitööstuse kohta võib leida järgmiselt aadressilt.
Seni soola, puitu, lina ja muud lihtkaupa eksportinud firma tabas ära, et puitu töödeldes on kasumid suuremad. Lutheri perefirma vanem poeg Christian saadeti spetsiaalselt Ameerikasse puidutehnoloogiat õppima, tagasi tulles ostis ta masinad ja rajas Tallinnas mööblitootmise. Christian tõi Ameerikast ühe painutatud vineerist põhjaga tooli mudeli, samasuguseid hakkas Luther juba massiliselt tootma. Tooli lihtsustati, asuti tegema oma kujundust. Välismaale hakati eksportima vineerist toolipõhjasid - neid ostsid tollased suured mööblitootjad nagu Thoner. Ameerika vineeritehnoloogia oli väga primitiivne, Luther täiustas seda muuhulgas veekindla liimi leiutamisega, tänu sellele patendile sai neist ka maailmaäri.
See oli Skandinaavia ja Baltimaade kõige suurem mööblivabrik. Näiteks üht klapptooli tehti 1922. aastal 3000 tükki päevas. Tehast rajades kutsusid Lutherid ise seda toolivabrikuks, tool oli ka tehase kõige massilisem artikkel. Ent Ameerika eeskujul tuli ka büroomööbel, pärast Esimest maailmasõda tegeldi aga hoolsalt uue Eesti programmiga - kuidas uude ühiskonda sisse sulanduda ja pakkuda võimalikult laia tootenimestikku, umbes nagu tänapäeval Ikea.
Lutheri majas töötanud disainereist olid kuulsamad ja andekamad Wolf ja Hans Irschick. Tollal oli tavaks saata noori Euroopasse stažeerima, Hans käis arvatavalt koguni Le Corbusier´juures teadmisi omandamas. Lutheri firmal oli Londonis oma esindusfirma Venesta, millest kasvas välja ka Inglise tuntud moodne sisustusfirma Isokon.
Suure tõenäosusega võib öelda, et iga eestlane on oma elus kokku puutunud mingi esemega Lutheri vabrikust - see on traditsiooniline eesti kodu mööbel.
Lisalugemist Lutheri mööblitööstuse kohta võib leida järgmiselt aadressilt.